Äripäeval on tava lisada arvamuslugude autoritele juurde parteiline kuuluvus. Oma nime taga kodupartei nime nähes saadab autor sageli toimetajale kirja, milles palub selle maha võtta, kirjutab Äripäeva arvamustoimetuse juht Vilja Kiisler.
- Parteilises kuuluvuses ei peaks olema midagi häbenemisväärset. Aga kui tõesti on, siis – võib ju välja astuda, leiab Äripäeva arvamustoimetuse juht Vilja Kiisler. Foto: Andras Kralla
Selle nõudmise põhjendusi on mitmesuguseid. Ma pole aktiivne erakonna liige, kõlab üks. Minu jutt pole ju üldse erakonnaga seotud, on teine. Te panete asja täiesti valesse konteksti praegu, lugejad saavad asjast niimoodi ju valesti aru – see on kolmas levinud seletus.
Mäletan ühte juhtumit, kus autor võttis loo tagasi, kui sai teada, et me tema parteilise kuuluvuse nime taha kirja paneme. Tema soovis nimelt, et teda nimetataks doktorandiks. Kuna me autori tahte vastaselt lugusid ei avalda, aga parteilise kuuluvuse äramärkimisest kindlasti ei loobu, jäigi lugu avaldamata. Hariduse või teaduskraadi kaudu püüavad end sageli esitleda poliitikud või siis ka mõne ettevõtte konkreetset ärihuvi kaitsvad inimesed (kes on sageli ka päris aktiivselt poliitikas tegevad, olgu siis nähtavalt või nähtamatult).
Toimetus mõistab erakondlikku kuuluvust mitte afišeerida soovivaid inimesi, kuid leiab, et parteiline kuuluvus on oluline teave autori kohta, mida lugejal on õigus teada. See, et arvamuslugu esitab autori, mitte partei seisukohti, on ju iseenesest elementaarne.
Kes on kord parteisse astunud, võiks sellega arvestada, et see tõsiasi on teave, mis käib tema nimega kaasas. Parteilises kuuluvuses ei peaks olema midagi häbenemisväärset. Aga kui tõesti on, siis – võib ju välja astuda. Lihtne.
Seotud lood
Lindströmi müügitöö eripära seisneb iga tiimiliikme tugevuste ärakasutamises ja arendamises. Just müügiinimeste koolitamine ja vastutuse andmine nende eelistuste põhjal aitab püsivalt leida ja hoida motiveeritud töötajaid, selgub saatest “Minu karjäär”.